Dendropark
Dendropark rajati 1806. aastal, kui Emajõe-äärsele krundile pandi kasvama erinevatest taimegeograafilistest piirkondadest pärit esimesed puittaimed. Rohkem kui kahesaja aasta jooksul on dendropark läbi elanud mitmeid muutusi – ümber on kujundatud ajaloolisi osakondi ning istutatud uusi põnevaid puu- ja põõsaliike.
Dendropark hõlmab suurema osa botaanikaaiast ning jaotub kolmeks geograafiliseks paikkonnaks: Ida-Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika, kusjuures maapinda puude ja põõsaste all katab ka vastava paikkonna rohttaimestik.
Kõige suurema osa dendropargist hõlmavad Ida-Aasia päritolu puittaimed, mis paiknevad ajalooliselt kolmnurksel alal suure kasvuhoone taga. Järk-järgult on osakond laienenud tiigiäärsele nõlvale, kus püüavad pilku rododendronid.
Ida-Aasia pargi vanimas osas paistavad silma mitmed vahtraliigid, suured pähklipuud ning korgipuud. Ilusa ketendava koorega amuuri toomingas (Prunus maacki) on oma nime saanud Eestist pärit Ida-Aasia uurija Richard Maacki järgi.
Kasvatatakse ka Ida-Aasiale iseloomulikke liaane: suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla) katab lehtlat ning mandžuuria tobiväät (Aristolochia manshuriensis) küünitab end kõrgusesse lehise najal. Puudealustel nõlvadel kasvavad hästi hostad (Hosta) ja epimeediumid (Epimedium).
Esimeste külmade saabudes muutub Ida-Aasia pargiala leegitsevalt punakas-kuldseks – see on üks kauneimaid sügiselamusi botaanikaaias!
Põhja-Ameerika päritolu puittaimed paiknevad botaanikaaia loodenurgas ja bastioni nõlval. Jalutades mõõda teed bastionivalli taga, köidavad esmalt pilku hallid nulud (Abies concolor), kanada juudapuu (Cercis canadensis) ja mägi-võlupõõsad (Fothergilla major).
Põhja-Ameerika neljast tsuugaliigist on botaanikaaias esindatud kolm ning nende lähedal paikkonna levinum okaspuu, kanada kuusk (Picea glauca). Kõrgemal nõlval kasvab Eesti üks suuremaid hiigelnulgusid (Abies grands) ning muruplatsil mitmed Põhja-Ameerika lehtpuuliigid.
Kindlasti tasub üles otsida ameerika pärn (Tilia americana), millel lehelabal on pikkust kuni 20 cm. Varjulisel puudealusel alal tunnevad end hästi kolmiklilled ja sõnajalad.
Selles aiaosas on ka laste mänguväljak ja piknikuplats.
Juba botaanikaaia algusaastatel kavandati bastioni järsud nõlvad pargialadeks. Põhjanõlva on traditsiooniliselt haljastatud Euroopa päritolu puude ja poosastega, viimastel aastatel ka eostaimedega.
20. sajandi teisel poolel tehti pargialal uuendusi minimaalselt, mistõttu on vanemate puude koosseis küllalt liigivaene. Pea kohal kõrguvad kodumaised vahtrad, tammed, jalakad ja pärnad pakuvad varju sammaldele ning on koduks laululindudele. Vaatamist väärib Eesti jämedaim harilik vaher (Acer platanoides).
Gottfried Albert Germanni büsti kõrval laiutab Kesk-Euroopa laialehise metsavööndi tunnuslik – harilik pöök (Fagus sylvatica), mis kasvas Eesti alal ka 6500–5000 aastat tagasi.
Okaspuud
Kuigi okaspuid leidub botaanikaaia teisteski osades, hakati neile eraldi pargiala rajama 1970. aastatel. Okaspuude gruppe saab naha põhjapoolse müüri ääres, kus kasvab umbes 70 okaspuuliiki ja -sorti. Nende valikus on rõhuasetus eri sortidel ning katsetatakse ka uute, külmaõrnade puude ja põõsastega. Aeg näitab, missugused neist meie heitlikus kliimas vastu peavad. Okaspuud on tänuväärsed taimed – nad annavad aiale vormi ja värvi ka siis, kui aed on kaetud lumevaibaga.
Botaanikaaia dendropargi uhkus on aga peaväravast vasakul aianurgas kõrguv suur lehis (Larix sp), mis on 25 meetrit kõrge, tüve ümbermõõduga 3,65 meetrit ning botaanikaaiast vanem – dendrokronoloogilise uuringu põhjal umbes 270-aastane.
