Eestikeelsete taimenimede andmebaas

Teateid eestikeelsete taimenimede andmebaasi vigadest, samuti küsimusi ja nime-ettepanekuid ootavad:

Urmas Laansoo, urmas.laansoo@botaanikaaed.ee
Toomas Kukk, tomkukk@gmail.com
Sulev Savisaar, sulev.savisaar@gmail.com

Otsing ei tee vahet suur- ja väiketähtedel ning väljastab ka otsisõna sisaldavad pikemad vasted (näiteks „sali“ -> „võsalill“). Ladinakeelne otsing hõlmab ka sünonüüme koos autoritega. Hübriidsed taksonid on tähistatud korrutusmärgiga (näiteks Salix × rubens või Schoenus ferrugineus × Schoenus nigricans). Kui korrutusmärgi sisestamisega on raskusi, siis aitab, kui otsida perekonna või liigiepiteedi järgi. Näiteks otsing „Schoenus scheuchzeri“ tulemust ei anna, aga otsingu „scheuchzeri“ vastetest on juba kerge leida, et Schoenus × scheuchzeri on suur sepsikas.

Nimekiri ei järgi ühtegi taimesüstemaatilist käsitlust ega esita ka enda oma. Tõde on mitmesugune ja pidevalt muutuv. Paljud liigid leiduvad nimekirjas mitme nime all, kas ühes või teises perekonnas või liigimahus. Kasutajad on vabad järgima oma taksonoomiaalaseid eelistusi.

Teaduslike nimetuste eelistatud kujud ja sünonüümika on pidevas muutumises. Väliskirjandusest leitud tundmatu ladinakeelse nime kokku viimisel meie andmebaasis leiduvaga võib abi olla rahvusvaheliste taksonoomiaandmebaaside materjali koondavast veebilehest The WHO Plant List (TPL).

Eestikeelsete taimenimede andmebaas ei hakka kunagi järgima TPL või muude andmebaaside viimast seisu ega kajastama kõiki sünonüüme. Kohalike liikide ja teiste hästi tuntud taimede eelistatud ladinakeelsete nimetuste valikul võetakse arvesse ka siinset traditsiooni.

Esikohal olev eestikeelne nimetus on eelistermin, sulgudes olevad on erinevad sünonüümid.

Rühmade puhul tähistab võrdusmärk võrdseid nimesid.

Komisjon ei pea vajalikuks normeerida omadussõnade lühikesi ja pikki vorme. Seega on kasutajal vabadus kasutada taimede liiginimedes nii vorme „-õiene“ kui ka „-õieline“ (õiged on näiteks nii suureõieline kui ka suureõiene), „-hambaline“ ja „-hambane“, „-ogaline“ ja „-ogane“, „-viljaline ja -viljane“.

Eestikeelsed taimenimed kirjutatakse väikese algustähega, välja arvatud isikunimedest tuletatud liigiepiteedid. Perekondade ja kõrgemate taksonoomiliste üksuste eestikeelsed nimetused kirjutatakse alati väikese tähega (näiteks tšiili keerispea, Russowi sõrmkäpp, harilik puškiinia, malpiigialaadsed). Botaanikas järgitakse tava kirjutada kohanimetäiendid väikese tähega ja häälduspäraselt (amuuri korgipuu, arisoona mänd, keskaasia pirnipuu). Algustäheortograafia tavasid vaata Eesti keele instituudi veebilehelt.

Liitsõnalised perekonnanimed kirjutatakse alati kokku. Siin tuleb aga olla tähelepanelik, sest liigiepiteet võib olla perekonnaga kokku kirjutatud või mitte. Näiteid: paelhirss (Digitaria) – perekond paelhirss; suur hirss (Panicum maximum) – liik perekonnast hirss (Panicum); nõiahirss (Panicum barbipulvinatum) – teine liik hirsi perekonnast.

Vanade ja laialt levinud taimenimetuste seas leidub erandeid, mille puhul perekonna nimi liiginimes ei sisaldu – näiteks kuulub päideroog (Phalaris arundinacea) perekonda paelrohi (Phalaris). Kahtluse korral tuleks teha otsing ladina keeles perekonna järgi ning saadud eestikeelseid vasteid võrrelda. Kokku- ja lahkukirjutamise tavasid vaata Eesti keele instituudi veebilehelt.

Andmebaas annab ladinakeelsed nimetused tehnilistel põhjustel läbivas püstkirjas, kuid korrektne on kasutada kaldkirja. Välja arvatud autorinimed + taksoni taset näitavad lühendid, näit. subsp., var., f.). Perekonna ja kõrgemate taksonoomiliste üksuste nimed kirjutatakse alati suure, liigiepiteedid väikese algustähega: Calochortus venustus Douglas ex Benth. Kui ladinakeelne nimetus dubleerib eestikeelset, siis asetatakse ta sulgudesse: kaunis preerialatern (Calochortus venustus Douglas ex Benth). Taksonoomilist täpsust mitte nõudvates tekstides võib autorinimed ära jätta, kuid enne on mõistlik veenduda, et see ei tekita mitmeti mõistmise võimalust.

Monotüüpsete (vaid ühtainukest liiki sisaldavate) perekondade puhul me reeglina eestikeelses nimes liigile epiteeti ei lisa, mistõttu liigi ja perekonna nimed kattuvad. Näide: perekond Stratiotes L.: vesikarikas; liik Stratiotes aloides L.: vesikarikas.

Sordinimed kirjutatakse ülakomade vahel ja püstkirjas, näiteks kartul 'Jõgeva kollane'. Sordirühmade nimed kirjutatakse püstkirjas ning nad pole ülakomade vahel. Sõna „sordirühm“ asendatakse sõnaga „rühm“ (mille ingliskeelne vaste on Group). Konkreetse sordinime olemasolul kirjutatakse rühma nimi sordinime ette ümarsulgudesse. Kui sordirühma nimi lõpeb täishäälikuga, siis kirjutatakse sõna „rühm“ temast lahku, kui aga sordirühma nimi lõpeb kaashäälikuga, siis sidekriipsuga kokku. Näiteid: Fagus sylvatica L. Atropurpurea rühm; Fagus sylvatica L. (Atropurpurea rühm) ’Purpurea Pendula’; Geranium (Cinereum-rühm) 'Ballerina'.

Kas rühma ees seisev takson liitub rühma nimega nimetavas või omastavas käändes? Juhtudel, kus sõnatüves tähed käänamisel muutuvad (tulp – tulbi, raunjalg – raunjala), mis nimetavalist otsingut segavad (omastavalised nimed jääksid otsingu tulemustest välja), kirjutatakse rühma ees seisev nimi nimetavas käändes ja komaga. Sama kehtib ka eestikeelsete perekonnanimede kirjutamisel alamliikide, teisendite ja vormide puhul. Kui sõnatüves tähed käänamisel ei muutu, kirjutatakse rühma ees seisva perekonna nimi omastavas käändes.

Näited mõlema juhu kohta:
1) keel-raunjalg, Marginatum rühm (mitte keel-raunjala Marginatum-rühm), Leictlini preeriaküünal, sinine alamliik
2) roniroosi rühm ja väikese lisakrooniga nartsissi rühm.