Muuseumist ja botaanikaaiast

Tartu Ülikooli loodusmuuseum on Eesti vanim, 1802. aastal alguse saanud muuseum. Tartu Ülikooli botaanikaaed asutati 1803 a., linna serva praeguse Tiigi tänava pargi kohale. Kogume ja säilitame isendeid (eksemplare) taime-, seene- ja loomariigist ning kivimeid ja kivistisi. Aastal 2014 liideti Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed üheks asutuseks.

Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed

Loodusmuuseumi ajalugu

Juba rohkem kui 220 aastat uurib ja tutvustab Tartu Ülikooli Loodusmuuseum maailma eri paigust pärit elus- ja eluta loodust. Ülikooli teadustegevuse käigus on muuseumi kogudesse talletatud 1,3 miljonit eksemplari, millest püsinäitusel “Maa. Elu. Lugu” on eksponeeritud ligi 8000.

1802. aasta 6. aprillil (26. märtsil vkj) rajatud muuseum, mida siis nimetati looduslookabinetiks, on Eesti vanim. Sel päeval saabus esimene looduslooline kollektsioon – Vene suurvürst Konstantin Pavlovitši kingitus. Muuseumi geoloogiliste, zooloogiliste ja botaaniliste kogude rajajaks oli esimene loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann (1773-1809), kes õppe- ja teadustöö kõrval juhtis ka looduslookabinetti ja botaanikaaeda. Esialgu vaid õppetööks mõeldud kogud avati laiemale publikule 1804. aastal. Kabinetti sai külastada kahel päeval nädalas: kolmapäeval ja laupäeval 2 tundi. 1809. aastal sai mitmel üüripinnal paiknenud muuseum omale püsiva kodu ülikooli peahoones ning kogud paigutati aula kõrvale teisele korrusele. Herbaariumid viidi aga botaanikaaia kasvuhoone auditooriumi. Loodusteaduste kiire areng vajas peagi kitsama suunitlusega ekspositsioone ning 1820. aastal moodustati looduslookabineti geoloogilistest kogudest geoloogia- ja mineraloogiamuuseum, mida juhtis mineraloogiaprofessor O. M. L. von Engelhardt. 1822. aastal rajati kabineti zooloogiliste kogude põhjal zooloogiamuuseum, mille direktoriks sai võrdleva anatoomia professor J. F. Eschscholtz. Botaanikamuuseum tegutses aastatel 1872–1947 ning see paiknes botaanikaaeda ehitatud õppehoonetes.

Geoloogiamuuseum ja zooloogiamuuseum olid eraldi muuseumid kuni 2005. aastani, mil nendest moodustati Tartu Ülikooli loodusmuuseum. Loodusmuuseumile anti üle ka ülikooli instituutide botaanilised ja mükoloogilised kogud. 2014. aastal liideti loodusmuuseumiga botaanikaaed ning loodi uus asutus Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Muuseum ja botaanikaaed on tihedalt seotud ülikooli loodusteaduste instituutidega ning me anname oma panuse ülikooli teadustegevusse. Selle tulemusena on muuseumikogusse lisandunud uusi teaduskollektsioone nagu mikrobioloogilised kogud ja DNA ja keskkonnaproovide kogud.

19. sajandil oli Tartu Ülikoolist saanud üks Vene Impeeriumi tähtsamaid loodusteaduste keskusi kuid järjest kasvavad kollektsioonid vaevlesid pea sajandi ruumipuuduses. Alles 20. sajandil avanes võimalus uue ja mahuka loodusteaduste ja muuseumihoone ehitamiseks Vanemuise tänaval, kus muuseum paikneb tänaseni. 1915. aastal valminud maja on esimene spetsiaalselt muuseumile ehitatud hoone Eestis, mille avarates saalides sai esmakordselt näidata eluslooduse süstemaatikat kajastavat ekspositsiooni. Praegusel püsinäitusel “Maa. Elu. Lugu” on eksponaate kõikidest loodusmuuseumi kogudest: geoloogiast, zooloogiast, botaanikast ja mükoloogiast. See avati 2016. aastal endise zooloogiamuuseumi renoveeritud saalides, kuhu ehitati ka rõdukorrus. Ülikooli loodusmuuseum on Eestis ainulaadne tänu muuseumi teaduskogude globaalsele haardele.. Sajandite jooksul muuseumisse talletatud varamu on avatud kogu maailma teadlastele.

Botaanikaaia ajalugu

Väärika ajalooga Tartu Ülikooli botaanikaaed on erakordselt liigirikas ala – 3,2 hektari suurusel territooriumil kasvab ligi 10 000 taimeliiki ja -sorti maailma eri kliimavöötmetest. Botaanikaaed otsustati rajada seoses ülikooli taasavamisega 1802. aastal. 26. juunil 1803 leitigi selleks sobiv krunt ning seda päeva tähistab botaanikaaed oma järjepideva tegevuse algusena. Esialgu paiknes botaanikaaed loodusmuuseumi hoone ja selle vastas asuva pargi alal, kuid 1806. aastal koliti oma praegusele krundile Emajõe ääres.

Rohkem kui kaks sajandit on inimkäed kujundanud botaanikaaiast Tartu linnasüdames imelise refuugiumi, mis väärib külastamist igal aastaajal. Aastaringselt on roheliseks oaasiks botaanikaaia suur kasvuhoone, kus on neli erinevat sektsiooni: palmihoone, lähistroopika ja troopikataimede sektsioonid ning kuuma ja kuiva mikrokliimaga sukulentide kasvuala. Suurim territoorium on botaanikaaias dendropargil, mis jaotub Ida-Aasia, Põhja-Ameerika, Euroopa puittaimede ja okaspuude alaks. Sellele lisaks on 11 botaanikaaia avamaaosakonda: taimesüstemaatika, Eesti looduslikud taimed, alpiaed, roosiaed, püsikute aed, pojengiaed, nõmmeaed, elulõngaaed, iiriseaed, samblaaed ja ravimtaimeaed. Üks vanemaid on 1870. aastal rajatud taimesüstemaatika osakond ning 20. sajandi algusest pärit alpiaed ja Eesti looduslike taimede aed. Noorim on aga kunagise bastioni nõlval ja vallikraavis asuv samblaaed, mis on maailma botaanikaaedades üsna haruldane.

Botaanikaaia rajas ülikooli esimene loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann (1773-1809), kes professoriameti kõrval juhtis botaanikaaeda ja looduslookabinetti. Germann korraldas botaanikaaia tööd selle esialgsel asukohal ja Emajõe äärsel krundil. Germanni abilisteks olid ülemaednik Johann Anton Weinmann, kes visandas aia plaani ja hankis taimed ning ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause, kes projekteeris hooned. Tänaseni on säilinud 19. sajandi algusest pärit looklevate jalutusteede võrgustik ning Krause-aegne sammastega aiamaja, mis on saanud Euroopa kultuuripärandi märgise. 1943. aastal sai botaanikaaed rängalt kannatada Vene lennuki pommirünnakus, kus hukkus ka direktor T. Lippmaa. Suure kasvuhoone taastamine lõpetati 1951. aastal. Alates 1984. aastast on endise kasvuhoone vasaku tiiva asemel 22 meetrit kõrge palmihoone, mis renoveeriti 2014. aastal. Vana kasvuhoone parempoolne tiib – troopikamaja sai uue ilme 2006. aastal ning hoone keskele lisati veel üks korrus.

Kahe sajandi kestel on botaanikaaia tuntusele kaasa aidanud mitmed siin tegutsenud rahvusvaheliselt tuntud teadlased, nende hulgas C. F. von Ledebour, A. von Bunge, E. A. F. Russow, T. Lippmaa. 1802. aastast kuni 1964. aastani oli botaanikaaed ühendatud ülikooli õppestruktuuriga ja aeda juhtis botaanikaprofessor. Seoses järjest keerukamaks muutunud ülesannetega muudeti botaanikaaed 1964. aastal iseseisevaks asutuseks ning oluliseks sai taimekasvatus tuluteenimise eesmärgil. 2014. aastal liideti botaanikaaed loodusmuuseumiga ning moodustati uus asutus – Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Tänasene botaanikaaia oluline töösuund on Eestis aretatud ilutaimede sortide säilitamine ja tutvustamine.