Akadeemilise pärandi päev: 170-aastane keiserlik piison

Paljudel ülikoolidel on eriilmelisi kogusid, mida on läbi aastasadade kasutatud õppe- ja teadustöös ning mida on uuritud eelkõige nende teaduslik-ajaloolise väärtuse tõttu. Just viimastel aastatel on hakatud rohkem tähelepanu pöörama kogudesse talletatud objektide provenientsile – kuidas üks või teine ese on jõudnud ülikooli ning siin võib välja tulla hämmastavaid leide. Üheks selliseks on Tartu Ülikooli loodusmuuseumi piison, mida saab praegugi näha näitusesaalis. 

Sajandeid tagasi oli piison väga laialdaselt levinud. Ta asustas suuremat osa Euroopa leht- ja segametsavööndist. Inimasustuse laienedes piisonite leviala ahenes ning 19. sajandil oli Euroopa piisoni viimaseks pelgupaigaks Poola kirdeosas paiknev Bialowieczi ürgmets, kus viimane isend tapeti salaküttide poolt 1919. aastal. Bialowieczi ürgmetsast on pärit ka Tartu Ülikooli zooloogiakabineti jaoks 1853. aastal kütitud Euroopa piison. Sel ajal elas aastasadu inimtegevusest puutumatus Bialowieczi ürgmetsas veel looduslik piisonite populatsioon, kellele olid kolmsada aastat jahti pidanud ainult Poola-Leedu kuningad ning 19. sajandil, Poola annekteerimise järel, vaid Venemaa valitsejad. 

1852. aasta suvel otsustas Tartu ülikooli nõukogu hankida zooloogiakabinetile Euroopa metsade suurima asuka – Euroopa piisoni, kelle õlakõrgus võib olla kaks meetrit ja kaal ligi tonn. 19. sajandi keskpaigaks oli ülikooli zooloogiakabinet läbi teinud uuenduskuuri: professor Grube ettevõtmisel oli tunduvalt kasvatatud kabineti kogusid ning täiendatud ekspositsiooni, mida taheti veelgi mitmekesistada. Ülikooli algatust asus toetama Venemaa Rahvahariduse Ministeerium, kes pöördus selleks otse keiser Nikolai I poole. 26. oktoobril 1853 saadigi luba keisri jahimaadelt ühe piisoni küttimiseks Tartu ülikooli zooloogiakabinetile. Et suur ja keerukas töö õnnestuks, küsis Grube näpunäiteid jahiala haldavalt Grodno Keiserlike Varade Ametilt, kust saadeti mitmeleheküljeline õpetus kuidas looma nülgida, kuidas eraldada jalad, pea ja luud ning kuidas parkida nahka.

1853. aasta novembri lõpus saadeti Tartu ülikooli zooloogiakabineti konservaator Jegor Filippov kutsari ja kahehobuse tõllaga Grodno kubermangu Bialowieczi. Reis oli aeganõudev ja kulukas ning teel tuli peatuda 44 postijaamas. Varem Peterburi Teaduste Akadeemia zooloogiamuuseumis töötanud Jegor Filippov oli kogenud konservaator, kes alates 1850. aastast töötas Tartu ülikooli zooloogiakabinetis. 30 päevaks Bialowieczi lähetatud Filippov pidi looduses jälgima piisoneid, osalema jahil, nülgima looma ning valmistama kohapeal topise karkassi. Esimene jaht ebaõnnestus – kuigi Filippov oli juba karjast välja valinud suure ja ilusa looma – läks ilm halvaks ning hakkas sadama paksu lund. Et tulemuseta jäänud tööd põhjendada, saatis Grodno varade amet Filippovi palvel ülikooli pitseriga tõendi, mis kinnitas, et Filippov tegi küll tublit tööd aga ilm segas. Nii venis piisonijaht ja looma töötlus 30 päevast pikemaks ning Filippovi Tartusse jäänud abikaasal tuli ülikoolilt taotleda perepea puudumise tõttu elatisraha. Viimaks jaht õnnestus ning kohapeal topise valmistamiseks tehtud eeltööde järel jõudis mitmesse transpordikasti pakitud saadetis 1854. aasta jaanuari keskpaiku Tartusse. 

Sellega ei olnud aga piisoni seiklused veel lõppenud. Vaid 60 aastat hiljem pidi Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Tartu ülikool evakueerima I maailmasõja tõttu kõik oma varad Sise-Venemaale. Piison topiti vagunisse ja viidi koos zooloogiamuuseumi ülejäänud kogudega Sise-Venemaale. Kuigi sõja lõppedes tuli vastavalt Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingule kõik ülikoolist evakueeritud varad tagastada, jäi suurem osa muuseumikogudest tagastamata. Ettekäändeks toodi evakueerimisnimekirjade puudumine, varade mitte ülesleidmine ning hulk erinevaid põhjusi, et takistada Eesti Vabariigi ja ülikooli esindajate tööd Venemaal. Tagasi saadi vaid mõned kastid pisiimetajatega ning 16 luustikku ja suuremat looma, sealhulgas mõlemad piisoni topised.

Teksti kirjutas Inge Kukk