Autor:
Silvia Luik

Roosiaed

Roose peetakse üheks vanimatest kultuurtaimedest – neid hakati kasvatama muistse Pärsia aladel umbes 5000 aastat tagasi. Tartu Ülikooli botaanikaaeda toodi esimesed roosid juba 1807. aastal, kui tiigiäärse aiamaja otsaseina juurde istutati kaheksa tol ajal levinumat roosisorti.

Aiamaja kõrval asub ka praegune roosiaed, mille 1949. aastal rajas botaanik Vello Veski, et rooside kollektsioneerimise ja aretustööga leida haljastuseks sobivaid sorte. Aja jooksul on muutunud rooside kollektsioon ja roosiaia ilme: praegu kasvab siin 900 ruutmeetrisel alal üle 200 pargi, peenra-, pinnakatte-, põõsas- ja väänroosi sordi. Taimed on istutatud sordirühma ja õite värvi järgi ning siin saab imetleda Eestis aretatud vanu ja uuemaid roosisorte.

Rooside õitsemine algab kurdlehise kibuvitsa (R. Rugosa) (HRg) sortidega pargiroosidest. Pargiroosid on tänuväärsed oma vähenõudlikkuse tõttu, nad on talve- ja haiguskindlad.

Peenraroosidest on kõige arvukamalt esindatud floribundrooside (F) ja teehübriidrooside (HT) rühmad. Floribundroosid on tugevate ja hästi harunevate võrsetega, tiheda lehestikuga, õitsevad rikkalikult ning hea talvekindlusega. Teehübriidroosidel on pikad ja vähehargnevad võrsed, põõsad on püstised ja tugevakasvulised, suured õied rikkaliku värviskaalaga.

Polüantroosid (Pol) on väikeseõielised ja madalakasvulised, nende õied on kobarates, mis õitsevad rikkalikult pikka aega.

Põõsasroosideks (S) loetakse kõrgema ja tugevama kasvuga roose, nende kõrgus võib küündida üle kahe meetri. Põõsasrooside õied meenutavad sageli floribund- või teehübriidroose. Nad õitsevad rikkalikult ja enamik neist suve jooksul korduvalt.

Väänroosidest on aias esindatud ramblerid ja suureõielised väänroosid. Ramblerroosid (R) on väänroosidest kõige pikemate võrsetega. Nad on väikeseõielised, kuid suurte õiekobaratega, õitsevad enamasti suve jooksul ühe korra kuu aega. Suureõieliste väänrooside (LCl) õied on teehübriidroosidele sarnaste kaunikujuliste suuremate õitega. Väänrooside rühma kuuluvate Saksamaal aretatud Kordese (HKor) rooside heaks omaduseks on nende õitsemine sama aasta võrsetel koduvalt suve jooksul ja hea lõhn.

Populaarseks roosirühmaks on erineva põõsa kõrguse- ja kasvukujuga pinnakatte ehk vaibandroosid (GC). Neid saab kasutatada vastavalt vajadusele, kas laiuva padjandina, madala hekina, tüviroosina või hoopiski toestatult väikese väänroosina.

  

Roosiaia eesti sortide peenrad kujundati ümber 2015. aastal. Taimed on istutatud rühma ja õite värvi järgi. Kollektsioonis on esindatud floribund- (F), teehübriid- (HT),  polüant- (Pol) ja põõsasrooside (S) ning suureõieliste väänrooside (LCl) sordirühma sordid. Selle kollektsiooni eksponeerimise eesmärgiks on eesti roosiaretajate pikaajalise aretustöö tulemuste tutvustamine.

Eestis aretatud üle 160 roosisordist on aias esindatud üle 40, mille seas on nii Vello Veski, Johan Eichfeldi, Uno Kivistiku vanemad tuntud sordid kui ka Mart Ojasalu uuemad roosiaretised. Botaanikaaia kollektsioonis kasvavad kõik ametlikult registreeritud sordid, mille hulka kuulub kolm Vello Veski ja 15 Uno Kivistiku poolt aretatud sorti. Siin võib tutvuda ka 1950. aastal Johan Eichfeldi poolt aretatud kõige vanemate eesti polüantrooside sordirühma kuuluvate sortidega „Kolhoositar“, „Mõrsjaroos“ ja „Kevad“.