Konverents „Väljasuremise jäljed: liigikadu, solastalgia ja taastumise semiootika“

Konverents Väljasuremise jäljed: liigikadu, solastalgia ja taastumise semiootika 5.–7. juuni 2024 Oecologicumis J. Liivi 2, Tartu. Kuues massiline liikide väljasuremine on üks meie aja suurimaid ökoloogilisi ohte. Konverents pöörab tähelepanu väljasuremise kultuurilistele, subjektiivsetele ja semiootilistele tahkudele. 

Subjektiivne lähenemine väljasuremisele võib tõstatada küsimuse, kuidas me kogeme väljasuremist ühises elumaailmas või semiosfääris. Samal ajal tundub, et kunstilised uuringud avavad uusi perspektiive kultuurilise loovuse ja keskkonna hääbumise ühendamisel. Väljasuremine vähendab ka biokultuurilist mitmekesisust ja ökokultuuride vastupanuvõimet. Käsitleme väljasuremist kui looduskultuuride ja kultuurilis-ökoloogiliste süsteemide lagunemist.

See vaatenurk tõstatab küsimusi kultuuriliste strateegiate kohta, mis on tõhusad väljasuremisega kohanemisel, ohustatud liikide toetamisel ja traumast ülesaamisel:

• Kuidas tajutakse väljasuremist subjektiivselt, nii väljasurevate liikide kui ka selle tunnistajaks olevate inimeste poolt?
• Milliseid kultuuritekstid aitavad tõsta teadlikkust väljasuremisest?
• Millised praktilised vahendid on meil olemas, et luua looduskultuuris pelgupaiku ja pühapaiku ning toetada meie ühist habrast maailma?

Plenaarettekanded:

David B. Rothenberg (New Jersey Institute of Technology, USA)
Heliliste liikide mälu
Väljasuremine maailmas väljaspool mehaanilise taasesitamise võimalusi

Ühel päeval võime avastada, et oleme tehnoloogia abil salvestanud elusloodusest kõike, samas kui päriselt midagi ellu jäänud ei ole. Loodame, et nii halvasti ei lähe, kuid juba praegu on palju pilte ja helisid olenditest, kes ei kõnni enam maapinnal ega lenda taevas. Muusikud ja kunstnikud saavad nende “väljasurnud” helisid kasutades teha muusikat ja luua kunstiteoseid. Mis juhtub, kui võlume ellu selliste olendite solastalgialist muusikat, keda enam ei eksisteeri? Kas selline kadunud looduse rekonstrueerimine võib aidata meil päästa allesjäänud loodust? Ettekanndet kuulates püüame koos selle peale mõelda.

Linda Knight (RMIT University, Austraalia)
Väljasuremise paljuliigilise kosmopoliitika kaardistamine

Kaasaegsed väljasuremisdiskursused toovad esile selliseid tegureid nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ökoloogiline lagunemine, lõpuaeg, ökotsiid, aga ka looduskaitse, kloonimine ja krüogeenika. Võttes arvesse nende uuringute põhjalikkust, mida saaks kunstipraktika väljasuremise teemale lisada ning kuidas võiks kunstiline uurimine olla nii uurimis- ja õppimispraktika kui ka kommenteerimise ja teadmiste levitamise viis? 

Lisateabe leiab konverentsi kodulehelt

Konverentsi korraldab Tartu Ülikooli semiootika osakond koostöös EU Cost Action projektiga “CA20134 – Traces as Research Agenda for Climate Change, Technology Studies, and Social Justice (TRACTS)” ja Põhja- ja Baltimaade transdissiplinaarse loovuurimuse võrgustikuga.

Konverentsi rahastab Eesti Teadusagentuuri grant PRG1504 “Ohustatud liikide tähendused kultuuris: ökoloogia, semiootiline modelleerimine ja retseptsioon”. Konverents on osa Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia ning partnerite poolt korraldatava Loodusloovusfestivali programmist. Festival kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programmi ja seda toetab SA Tartu 2024. 
 

Image