Sukulendid

Sukulendid kasvavad maakera kõige kuumemates piirkondades. Kuivalembide jaoks rajatud ja 2006. aasta aprillis avatud kuiva ja kuuma mikrokliimaga sektsiooni leiab kasvuhoonekompleksi kolmandalt korruselt. Suhteliselt väikesele pinnale, umbes 100 m², on geograafilisel põhimõttel paigutatud ligi 300 taksonit ja sorti taimi.

Aafrikast, Madagaskarilt ja Kanaaridelt on kõige enam piimalillelisi (Euphorbiaceae) ja aaloelisi (Aloaceae) ning tooneliilialiste (Asphodelaceae) ja paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonnad.

Lõuna- ja Kesk-Ameerika liikidest torkavad silma kaktuselised (Cactaceae), agaavilised (Agavaceae) ja soomuslehikud (Echeveria). Sektsiooni uhkuseks on üle 70 aasta vanad Grusoni siilkaktused (Echinocactus grusonii), mida rahvasuus teatakse kuldkerakaktustena.

Värvikirevaks muutub kaktuste juures tavaliselt kevadel – märtsist maini õitsevad enamus kaktustest. Õied on kontrastiks kaktuste tavapärasele okkalisele ja endassetõmbunud olekule väga kaunid ja värvikirevad.

Öökuninganna ehk suureõieline kuukaktus (Selenicereus grandiflorus) on kaktuste seas üks legendaarsemaid. Õiteilu jätkub tal paraku üürikeseks ajaks, taim õitseb vaid üksikutel maikuu hilisõhtutel – õhtuhämaruses puhkenud imeilus suur, vanillilõhnaline õis on juba järgmiseks hommikuks närbunud. Laialt on levinud arvamus, et öökuninganna õitseb vaid ühel ööl aastas – tegelikult on üks õis tõesti avatud vaid ühel ööl, kuid järgmistel öödel puhkevad uued õied.

Sukulentide sektsiooni kuulub ka suurte havisabade (Sansevieria) kollektsioon. Imetlemist väärib ilusa lehestiku ja õisikuga tihe havisaba (S. kirkii var pulchra). Samuti leiab sukulentide seast ka väga erilise taime – Namibi kõrbest pärit velvitšia (Welwitschia mirabilis), kes kuulub nn elavate fossiilide hulka.